Bipolaarne häire

Ülevaade Bipolaarsest Häirest

Bipolaarset häiret seostatakse meeleolu ja teotahte äärmuslike kõikumistega, mis võivad häirida inimese isiklikku, pere- ning tööelu.

bipolaarse häire ülevaade

 

Bipolaarse häire korral vahelduvad masenduse ja ülevoolava heaolutunde perioodid.1 Maniakaalset faasi iseloomustab kõrgenenud meeleolu ning depressiivset faasi tugev meeleolulangus. Nende episoodide vahelisel ajal võib tuju normaliseeruda, kuid sageli ei suuda haige anda endast parimat.1

Bipolaarne häire on raske seisund: selle korral on enesetapurisk 20 korda suurem kui üldpopulatsioonis.2 Umbes kolmandik bipolaarse häirega patsientidest on teinud elu jooksul vähemalt ühe enesetapukatse.3

Fakte Bipolaarse Häire kohta

  • Bipolaarne häire on meeleoluhäire, mille korral vahelduvad masenduse (depressiivne faas) ja ülevoolava heaolutunde perioodid (maniakaalne faas).1

 

  • Bipolaarse häirega inimesed puuduvad töölt või jäävad kõrvale muudest tegevustest aastas keskmiselt 17 päeva rohkem kui teised.5
  • Bipolaarne häire on maailmas tähtsuselt 12. keskmise raskusega või raske invaliidistumise põhjus.6

Sümptomid

 

Maniakaalsed ja depressiivsed sümptomid on üksteise täielikud vastandid ning sellest tuleb ka haigusseisundi nimi „bipolaarne häire“.

 

Maniakaalne faas1 – haige on ebaloomulikult rõõmus, aktiivne ja energiline. Ta võib olla erakordselt jutukas ja rääkida, et „pole end iial paremini tundnud“. Haigele võib saada kinnismõtteks mingi konkreetne tegevus, nt romaani kirjutamine, tema mõttetegevus võib olla elavnenud ja tähelepanu kiiresti hajuda. Ta võib magada vähe või üldse mitte. Haige võib käituda riskantselt, näiteks kulutada mõõdutundetult raha, harrastada juhusuhteid või teha hulljulgeid investeeringuid. Samuti võib ta muutuda ärrituvaks ja võib vahel vajada haiglaravi. Sellised sümptomid võivad kesta nädala või kauem.

 

Depressiivne faas1 – haiget tabab tugev meeleolulangus ning tõenäoliselt ei tunne ta huvi ühegi tegevuse vastu ega naudi pea mitte ühtki ettevõtmist. Ta võib tunda nädalaid kurbust ning tühjus- ja lootusetustunnet ning see vähendab tema suutlikkust töötada ja teistega lävida.

 

Bipolaarsel häirel on palju vorme, mis erinevad maniakaalsete ja depressiivsete sümptomite olemasolu ning raskusastme poolest.1 Enamikul haigetest esineb mõlemaid faase.1

76%

patseintidest kogevad esimese sümptomi enne 21. eluaastat.3

46 miljonit

inimest maailmas elab bipolaarse häirega.2

Epidemioloogia ja haiguskoormus

 

Bipolaarset häiret esineb maailmas 46 miljonil inimesel4, enam-vähem võrdselt meeste ja naiste seas.1 Bipolaarne häire tekib üldjuhul noorukieas ja 76% haigetest täheldab esimesi sümptomeid enne 21. eluaastat.5 Suuremal osal esineb faase elu jooksul korduvalt ja umbes neljandikul ravi saanutest tekivad need igal aastal uuesti.6

 

Bipolaarne häire mõjutab inimese väljavaateid tööd leida ning tema töövõimet ja töölkäimist.7 Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) rahvusvahelise uuringu andmetel on bipolaarse häirega inimesed sunnitud oma haiguse tõttu puuduma töölt või jääma kõrvale muudest tegevustest aastas keskmiselt 17 päeva rohkem kui teised.8 WHO andmetel on bipolaarne häire maailmas tähtsuselt 12. keskmise raskusega või raske invaliidistumise põhjus.9

Inimesed, kes arvavad, et neil endil või nende lähedastel esinevad Bipolaarse Häire sümptomid, peaksid pöörduma abi ja nõu saamiseks oma arsti poole. 

Diagnoosimine ja ravi

Bipolaarse häire diagnoosimiseks küsitletakse patsienti ja vahel ka tema lähedasi.10 Seda häiret diagnoositakse sageli valesti, kuigi on olemas hulk hindamisskaalasid, mis on abiks sümptomite kindlaksmääramisel. Ühe uuringu järgi on 69% patsientidest saanud vähemal ühel korral valediagnoosi, tavaliselt peetakse häiret depressiooniks. Õige diagnoosini jõudmiseks võib kuluda aastaid.11


Bipolaarne häire on korduv eluaegne haigus. Pärast diagnoosimist soovitatakse enamasti kombineerida ravimeid ja psühhosotsiaalset teraapiat.10 Ravi sõltub sellest, kas patsiendil on parasjagu maniakaalne või depressiivne faas.10

  1. American Psychiatric Association. Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders. 5th ed. Arlington, VA: American Psychiatric Association; 2013.
  2. Pompili M, Gonda X, Serafini G, Innamorati M, Sher L, Amore M, et al. Epidemiology of suicide in bipolar disorders: a systematic review of the literature. Bipolar Disord. 2013;15(5):457–490.
  3. Novick DM, Swartz HA, Frank E. Suicide attempts in bipolar I and bipolar II disorder: a review and meta-analysis of the evidence. Bipolar Disord. 2010;12(1):1–9.
  4. GBD 2017 Disease and Injury Incidence and Prevalence Collaborators. Global, regional, and national incidence, prevalence, and years lived with disability for 354 diseases and injuries for 195 countries and territories, 1990–2017: a systematic analysis for the Global Burden of Disease Study 2017. Lancet. 2018;392(10159):1789–1858.
  5. Perlis RH, Dennehy EB, Miklowitz DJ, Delbello MP, Ostacher M, Calabrese JR, et al. Retrospective age at onset of bipolar disorder and outcome during two-year follow-up: results from the STEP-BD study. Bipolar Disord. 2009;11(4):391–400.
  6. Vázquez GH, Holtzman JN, Lolich M, Ketter TA, Baldessarini RJ. Recurrence rates in bipolar disorder: systematic comparison of long-term prospective, naturalistic studies versus randomized controlled trials. Eur Neuropsychopharmacol. 2015;25(10):1501–1512.
  7. Dean BB, Gerner D, Gerner RH. A systematic review evaluating health-related quality of life, work impairment, and healthcare costs and utilization in bipolar disorder. Curr Med Res Opin. 2004;20(2):139–154.
  8. Alonso J, Petukhova M, Vilagut G, Chatterji S, Heeringa S, Üstün TB, et al. Days out of role due to common physical and mental conditions: results from the WHO World Mental Health surveys. Mol Psychiatry. 2011;16(12):1234–1246.
  9. World Health Organization. World Report on Disability 2011. Available from: http://www.who.int/disabilities/world_report/2011/report.pdf [accessed 17 September 2019].
  10. Grande I, Berk M, Birmaher B, Vieta E. Bipolar disorder. Lancet. 2016;387(10027):1561–1572.
  11. Hirschfeld RM, Lewis L, Vornik LA. Perceptions and impact of bipolar disorder: how far have we really come? Results of the national depressive and manic–depressive association 2000 survey of individuals with bipolar disorder. J Clin Psychiatry. 2003;64(2):161–174.

  1. American Psychiatric Association. Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders. 5th ed. Arlington, VA: American Psychiatric Association; 2013.
  2. GBD 2017 Disease and Injury Incidence and Prevalence Collaborators. Global, regional, and national incidence, prevalence, and years lived with disability for 354 diseases and injuries for 195 countries and territories, 1990–2017: a systematic analysis for the Global Burden of Disease Study 2017. Lancet. 2018;392(10159):1789–1858.
  3. Perlis RH, Dennehy EB, Miklowitz DJ, Delbello MP, Ostacher M, Calabrese JR, et al. Retrospective age at onset of bipolar disorder and outcome during two-year follow-up: results from the STEP-BD study. Bipolar Disord. 2009;11(4):391–400.
  4. Pompili M, Gonda X, Serafini G, Innamorati M, Sher L, Amore M, et al. Epidemiology of suicide in bipolar disorders: a systematic review of the literature. Bipolar Disord. 2013;15(5):457–490.
  5. Alonso J, Petukhova M, Vilagut G, Chatterji S, Heeringa S, Üstün TB, et al. Days out of role due to common physical and mental conditions: results from the WHO World Mental Health surveys. Mol Psychiatry. 2011;16(12):1234–1246.
  6. World Health Organization. World Report on Disability 2011. Available from: http://www.who.int/disabilities/world_report/2011/report.pdf [accessed 17 September 2019].

lähemalt lundbeckist

Meie Teadustöö

Lundbeck on töötanud välja mõned maailmas kõige levinumad ajuhaiguste ravimid.

Säästvus

Lundbeck on pühendunud säästvuse tagamisele oma jõulise strateegia toel.

Ajutervise Tagamine

Meie kindel eesmärk on tagada parem ajutervis kooskõlas WHO põhimõtetega.