Ruth Joseph

...Nagu Väike Röövik Lehe Alla Varjumas

Depressiooni põdevate inimeste häbimärgistamist esineb koolides ja töökohtades. See hävitab perekondi. Tõrjutust ei pea kartma mitte ainult ägeda depressiooni all kannatajad, vaimseid probleeme varjavad ka edukalt hakkama saavad inimesed. Üks nendest on 52-aastane Ruth Joseph. 

Ruth Joseph

USA

52 aastane. Lahutatud, kahe poja ema.

Amet

Hüpoteegi täitmise eest vastutav ametnik.

Diagnoos

Umbes 2000. aastal diagnoositi Ruthi'l depressioon. Tema sümptomiprofiil hõlmab ka ärevust.

Ruthil on stressirohke töö suurfirmas. Ta peab juhtima ja ellu viima paljusid projekte ning säilitama seejuures külma närvi. Oma ülemuse ja töökaaslaste jaoks on ta töötaja, kellele saab loota ning kelle teravmeelsus ajab neid naerma. Nad töötavad ja lõbutsevad Ruthi professionaalse poolega. Teatud osa temast jääb neile nähtamatuks.

 

Eraelus on Ruth tekstsõnumipõhise noortele mõeldud kriisiliini vabatahtlik nõustaja. Kaks õhtut nädalas kuulab ta õnnetute inimeste lugusid ja vahetab nendega sõnumeid. Paljud neist on väga noored. Nad on depressioonis, neil on ärevushood, nad lõiguvad ennast. Kui Ruth julgustab neid oma lähedastele südant puistama, kuuleb ta pidevalt samasuguseid vastuseid:

“ Ei! Ma ei saa sellest perele rääkida. Nad oleksid minus nii pettunud. Mu vanemad ütleksid, et ma reageerin üle, et ma olen selle välja mõelnud. Ma ei saa rääkida sellest oma koolinõustajale, sest ta räägiks sellest mu vanematele.” Ruth Joseph

Nad räägivad talle, et nad suudavad väljastpoolt paista õnnelikud ja positiivsed. Seesmiselt löövad aga valusate tunnete lained nende peakohal lahku kokku. „Nad on kõik nii hirmul,“ räägib Ruth. Nad kardavad või teavad oma kogemusest, et neid arvustatakse ja tõrjutakse, sest neid peetakse nõrkadeks ja negatiivseteks. Ruth ei suhtle mitte ainult noortega. Hiljuti vahetas ta tundide viisi sõnumeid mehega, kes tahtis endalt elu võtta, kuna tema naine oli ta maha jätnud ja nende väikesed pojad endaga kaasa võtnud. Ruth proovib aidata inimesi, kes kardavad oma lähedastega rääkida. Ta mõistab neid. Ta on alates 30. eluaastatest perioodiliselt depressiooni all kannatanud ning tal on oma haavatavuse varjamisega palju kogemusi.

Emme pikutab natuke

Ruthi perel on suur geneetiline eelsoodumus vaimsete häirete tekkeks. Näiteks oli tema vanaema 1970ndatel pikalt psühhiaatriahaiglas, kui Ruth oli veel väike. Tema vanaema haigus vaikiti maha. Haigla kohta öeldi „see koht“ ja Ruth teadis, et ta ei tohiks küsida, miks vanaema seal oli. Isegi praegu ümbritseb seda mõningane saladusloor.

 


Depressioon hiilis Ruthi ellu, kui ta oli kodune ema ja hoolitses oma kahe väikese poja eest. Ruthi sõnul elas ta toona unistuste elu, kuid sellegipoolest oli tal häbi. Ta tundis õnnetu olemise pärast häbi. Ruth mäletab üht päeva, kui ta kõndis mööda tänavat ja tema „maailmavalu“, nagu ta seda ise kutsub, muutus mõtteks, et ta on tühi koht, et teda pole olemas. Ta näitab sõrmede abil, kui väikesena ta end tundis. Nii ebareaalsena. Ruthi sõnul oli ta neil aastatel kui väike röövik, kes lehe alla varjus.

 


Ruth usub ise, et selle põhjustas pikaajaline väsimus pärast tema teise poja sündi. Rahutu laps hoidis teda ööde kaupa üleval. Ruthil on alati olnud magamisega raskusi ja kui tema poeg suutis kuuekuusena esimest korda lõpuks terve öö magada, ei olnud Ruth enam endine. Ta hakkas ümbritsevast elust eemale tõmbuma. Ta tõmbas kardinad ette nii tihti kui võimalik, et päikesevalgus magamistuppa ei paistaks, ja puges teki alla. „Ma tavatsesin öelda, et emme pikutab natuke.“ Ruthil tekivad selle mälestuse peale külmavärinad. „See tundub mulle praegu nii veider.“

 


Unes võis ta kaduda. Väljaspool magamistuba oli maailm, kus ta ei suutnud elada. Ta ei kogenud tugevaid tundeid peale suure ärrituse, mis võis vallanduda pastaka klõpsutamise või nätsunärimise hääle peale. Lapsepõlves õpetati Ruthi negatiivseid tundeid alla suruma ja nüüd reageeris ta oma kasvavale ärrituvusele ülirange enesekontrolliga. Tema ärevus kandus aga üle ka tema kahele pojale. Kõik, mida nad tegid, tundus talle ohtlik. „Olge ettevaatlikud,“ hoiatas ta neid alatasa. „Vaadake ette!“

 


Väljastpoolt paistis ta privilegeeritud abikaasa ja emana, kes nautis oma elu. Ainult tema abikaasa ja kaksikõde teadsid, et temaga on lood halvad ning ainult tema õde teadis kogu lugu. Ruthil oli sõpru, kuid mitte usaldusisikuid. Ta oli tihti valmis kõike hingelt ära rääkima, kuid hoidis end tagasi. Ruth arvab, et võib-olla ei olnud ta ainus. Sellele eluperioodile tagasi mõeldes nendib Ruth, et tal pole õrna aimugi, kuidas teistel tema sõpruskonna naistel läks. 2000. aastal diagnoositi Ruthil depressioon. Ravist polnud aga suurt kasu. Ta lahutas 2008. aastal ja usub praegu, et abielu purunemine oli osaliselt tingitud tema depressioonist.

Tõeline õnn

Tööl ei tea seda lugu mitte keegi ega saagi teadma. Töökeskkond on sõbralik, kuid kogemused on talle näidanud, mis võib depressiooni põdevate töötajatega juhtuda. Ruth võtab nende saatuse kokku mõne sõnaga: „Neil ei läinud hästi.“ Tema mällu on talletunud üks konkreetne juhtum eelmises töökohas. Üks töökaaslane puhkes aeg-ajalt nutma, tal olid tujukõikumised ja tema töö oli ebaühtlane. See naine ei saanud abi. Ta tembeldati „äärmiselt ebaprofessionaalseks“ ja vallandati. Ruth armastab oma tööd ja tal on palju kaalul. „Ma ei julgeks kunagi oma minevikust rääkida, sest kardan nõrgana näida,“ räägib Ruth. „Mida vähem emotsioone töökohas on, seda parem.“ Tema töönurgas on vaid paar isiklikku fotot.

 

Leidub aga see üks kord, kui Ruth on oma keelepaelad valla päästnud. Paar kuud tagasi rääkis ta oma vanematele, kuidas ta on juba aastaid depressiooni all kannatanud. Ta rääkis sellest neile seoses keerulise vestlusega ühest oma pojast. Viimastel aastatel on Ruth ravile hästi allunud ja tema depressioon on stabiilselt remissioonis. Ikkagi on see tema elu osa. Tema nooremal pojal on alates 12. eluaastast olnud raskeid psühholoogilisi probleeme. Nüüd ta käib ülikoolis ja elab ülikoolilinnaku lähedal. Ruthi sõnul on ta intelligentne, asjatundlik ja vaimukas. Ta on saanud mitmesugust teraapiat ja ravi, kuid tulutult. Ta on Ruthile öelnud, et vihkab oma elu.

 

Poeg on jooksnud eluga samasugusesse tupikusse nagu Ruth enne teda. Tal on paljutki, mille üle õnnelik olla, kuid ta ise ei arva nii. Nagu paljud teised inimesed, kes Ruthi kriisinumbrile sõnumeid saadavad, süüdistab ta ennast selles, et ta ei suuda end kokku võtta. Teda ootab ees uut tüüpi ravi ja ta kardab, et ka see ei tööta. „Kas see ei tähenda mitte, et ma olen laisk ja mul on halb suhtumine?“ küsis ta hiljuti Ruthilt. „Kas sa tahad, et ma teeskleksin, et olen õnnelik?“ Tõeline ja teeseldud õnn võivad ühtemoodi välja näha, kuid need erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Ruth on nende mõlemaga tuttav. Ta naudib nüüd elu ja räägib, kui palju see muudab. Ta loodab kõigest südamest, et ühel päeval saab ka poeg temaga koos tõelist rõõmu tunda.

Maria Liv Kjærgaard living with Skisofreenia

Need On Ainult Mõtted