Skisofreenia

Skisofreenia on psühhootiline häire, mis kujuneb sageli kauakestvaks ja põhjustab märgatavaid muutusi inimese reaalsustajus.


Ülevaade skisofreeniast

Skisofreenia on levinud raske psüühiline haigus, millega kaasneb märkimisväärne stigma ja mida sageli vääriti mõistetakse. Skisofreeniahaigete mõtted, emotsioonid ja käitumine on häiritud ning neil on raske reaalsuse üle otsustada. Haigus võib tohutult mõjutada nii nende endi kui ka nende pereliikmete elu.

Skisofreeniat põhjustab ajus signaale edastavate kemikaalide tasakaalu häirumine, mistõttu inimene hakkab tajuma (nägema/kuulma/mõtlema) asju, mida ei ole päriselt olemas. Seda tasakaalustamatust põhjustavaid tegureid veel hästi ei mõisteta.


Sümptomid

Skisofreeniale on iseloomulik psühhootiliste (reaalsustaju kaotamise) episoodide vaheldumine emotsionaalse tuimuse ja endassetõmbumise perioodidega.

Psühhootiliste episoodide ajal esinevaid sümptomeid nimetatakse positiivseteks sümptomiteks. Need on näiteks mõtete häirumine, luulumõtted (vääruskumused, sageli koos paranoiaga) ja hallutsinatsioonid (peamiselt häälte kuulmine). Nende sümptomitega kaasnevad sageli ärevus, depressioon ja ülemäärane aktiivsus – pidev ringiliikumine ja erutus.

Endassetõmbumise episoodidega kaasnevad seevastu negatiivsed sümptomid: nõrgenenud emotsioonid, kõne ladususe vähenemine, kehv planeerimis- ja algatusvõime ja/või suutmatus tegevuste juures püsida ning vähenenud võime tunda huvi või naudingut. Negatiivsed sümptomid põhjustavad enamasti probleeme sotsiaalses suhtluses ja igapäevastes toimingutes.


Statistika

Skisofreenia mõjutab inimesi rassist, kultuuritaustast ja ühiskonnaklassist olenemata. Haigus algab kõige sagedamini varases täiskasvanueas (alates 20. eluaastast)1, kuid see võib tekkida suvalises vanuses alates hilisest teismeeast. Skisofreeniasse haigestuvad nii mehed kui ka naised, kuid meestel kaldub see haigus tekkima pisut varasemas eas.2 Tõenäosus, et inimesel tekib elu jooksul skisofreenia, on umbes 1%.1

Maailma Terviseorganisatsiooni 2004. aasta hinnangu põhjal põeb skisofreeniat 26 miljonit inimest, mis teeb sellest ühe 20 peamisest töövõimetuse põhjusest maailmas.3 2004. aastal seostati selle haigusega 30 000 surmajuhtu. 3 Südame-ja veresoonkonnahaigused (SVH, sealhulgas südame pärgarterite haigus ehk koronaartõbi) on skisofreeniat põdevate inimeste levinuim surmapõhjus.4 Südame-ja veresoonkonna- ning kopsuhaigused on skisofreeniapatsientide enneaegse surma põhjuseks hinnanguliselt ligikaudu 60%-l juhtudest. 5 Lisaks on skisofreeniapatsientidel üldpopulatsiooniga võrreldes rohkem kui kaks korda suurem tõenäosus surra SVH tagajärjel.5 Skisofreeniaga seotud suuremat suremust SVH-sse seletatakse teada-tuntud riskitegurite (ülekaalulisus, diabeet, hüpertensioon, düslipideemia ja suitsetamine) sagedama esinemisega. 6 Kuid piiratud on ka skisofreeniapatsientide ligipääs somaatilisele ravile ja uuringutest nähtub, et SVH riskitegurid on alaravitud.

Skisofreenia kuulub rahaliselt kõige kulukamate haiguste hulka maailmas. Sellele ja teistele psühhootilistele haigustele kulub Suurbritannias 1,5%, Hollandis ja Prantsusmaal 2% ning USA-s 2,5% kogu riiklikust tervishoiueelarvest.7, 8

 
Diagnoosimine ja ravi

Hoolimata intensiivsetest uuringutest ei ole skisofreeniale veel ravi leitud. Küll on aga võimalik sümptomeid ravida ja oluliselt vähendada ning uut haigusepisoodi ette kuulutavaid riskitegureid või ohumärke ära tunda.

Skisofreenia nõuab pikaajalist ravi. Harilikult kasutatakse ravimite ja psühhosotsiaalse teraapia kombinatsiooni. Psühhootiliste episoodide ajal on sageli tarvis mõnda aega haiglas ravil ja jälgimisel olla.

Kuigi haigus on raske, elavad mõned inimesed läbi ainult ühe skisofreeniaepisoodi ning suudavad pärast ravi ja taastumist normaalsesse igapäevaellu tagasi pöörduda. Kahjuks võivad aga paljudel tekkida kauakestvad häirivad sümptomid, mis hakkavad piirama õppimis- või töövõimet või sotsiaalset suhtlemist.

On tähtis, et skisofreeniahaiged saaksid asjatundlikku nõu ja ravi.

Allikad

1. Tsuang MT, Farone SV. Schizophrenia. Second edition. Oxford University Press Inc., New York: 2005.

2. www.schizophrenia.com/szfacts.htm. Accessed 22/09/11.

3. World Health Organisation. The global burden of disease. 2004 update. www.who.int/healthinfo/global_burden_disease/2004_report_update/en/index.html. Accessed 06/09/11.

4. Hennekens et al., 2005; Osby , 2000; Brown, 1997

5. Osby, 2000; Tiihonen et al., 2009; Parks et al., 2006

6. De Hert et al., 2009

7. Rössler W, Salize HJ, van Os J, Riecher-Rössler A. Size of burden of schizophrenia and psychotic disorders. Eur Neuropsychopharmacol 2005; 15 (4): 399–409.

8. Lindström E, Eberhard J, Neovius M, Levander S. Costs of schizophrenia during 5 years. Acta Psychiatr Scand Suppl 2007; 116 (435): 33–40.

 

 

Model.RightColumnImageAltText
Cookie Policy
Olete lahkumas lehelt www.lundbeck.ee.