I tüüpi bipolaarne häire

I tüüpi bipolaarne häire on krooniline (pikaajaline) nõrgestav psühhiaatriline haigus, mida iseloomustavad korduvad maniakaalsed ja depressiooniepisoodid või segatüüpi episoodid.

Ülevaade I tüüpi bipolaarsest häirest
I tüüpi bipolaarne häire on bipolaarse häire alatüüp – raske psühhiaatriline haigus, mida nimetati varem maniakaal-depressiivseks psühhoosiks. Seda häiret iseloomustavad meeleolumuutused, mis võivad olla maniakaalset, depressiivset või segatüüpi (s.o kiiresti vahelduv mania ja depressioon). Intensiivsed meeleolukõikumised võivad tekitada probleeme igapäevaelus, rikkuda isiklikke suhteid ning viia enesetapukatseteni. Esimesele maniakaalsele episoodile, mis on vajalik I tüüpi bipolaarse häire diagnoosimiseks, eelneb sageli üks või mitu depressiivset episoodi.
Bipolaarsele häirele ei ole leitud ühte kindlat põhjust, kuid arvatavasti mängivad oma osa mitmesugused bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid, mis põhjustavad ajus keemilisi muutusi.

Sümptomid
I tüüpi bipolaarse häirega inimesed võivad kogeda teatud kindlatel perioodidel (nn episoodide ajal) ebatavaliselt intensiivseid emotsionaalseid seisundeid.
Ülimalt lõbusat või ülierutunud seisundit nimetatakse maniakaalseks episoodiks. Sel perioodil on inimene väga energiline ja aktiivne. Maniakaalne episood on I tüüpi bipolaarse häire diagnoosimiseks vajalik tunnus.1 Sellise episoodi sümptomid on täispuhutud enesehinnang ja ideede tulv, unevajaduse vähenemine, ülemäärane jutukus ning kalduvus impulsiivsele ja hulljulgele käitumisele.
Maniakaalsed episoodid võivad vahelduda pikkade depressiooniepisoodidega, mida iseloomustavad meeleolu alanemine ning vähenenud energia ja aktiivsus. Võib esineda ka segatüüpi episoode, kus inimene pendeldab kahe seisundi vahel, kogedes ühel ja samal päeval nii maniat kui ka depressiooni.

Statistika
Bipolaarne häire puudutab üle maailma enam kui 30 miljonit inimest ning on 20 juhtiva töövõimetuse põhjuse seas.2 Kuni 2% eurooplastest kannatab elu jooksul bipolaarse häire all ning umbes pooltel nendest tekib I tüüpi bipolaarne häire.3,4
I tüüpi bipolaarset häiret esineb meeste ja naiste seas võrdselt ning häire puudutab igasuguse ühiskondliku ja etnilise taustaga inimesi.3 Bipolaarse häire tekke risk on suurim varases täiskasvanueas: vähemalt pooltel juhtudel tekib häire enne 25-aastaseks saamist.5
I tüüpi bipolaarse häirega inimestel on eriti suur risk teiste psühhiaatriliste haiguste samaaegseks esinemiseks (nn komorbiidsus). Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) leidis oma hiljutises vaimse tervise uuringus (World Mental Health Survey Initiative3), et kaks kolmandikku bipolaarse häirega inimestest kannatab ühtlasi ärevushäirete all ja enam kui kolmandikul on probleeme mõne aine kuritarvitamisega. Bipolaarsete häirete tõsidusest hoolimata saab ravi vähem kui pool nende häiretega inimestest.3

Diagnoosimine ja ravi
I tüüpi bipolaarse häire ravi puudub, kuid meeleolukõikumiste ja teiste sümptomite kontrolli all hoidmiseks on olemas mitmed tõhusad ravimeetodid.
Bipolaarse häire diagnoosimiseks palub arst patsiendil oma sümptomimustreid kirjeldada. I tüüpi bipolaarse häire ravis tuleb pöörata tähelepanu nii maniakaalsetele kui ka depressiivsetele episoodidele ning samuti segatüüpi meeleolule ja kiiresti vahelduvatele seisunditele. Tähtis on takistada episoodidel kordumast. I tüüpi bipolaarse häire ravis kasutatakse harilikult ravimeid koos psühhosotsiaalsete meetoditega, nagu näiteks kognitiivne teraapia.
I tüüpi bipolaarne häire on tõsine psühhiaatriline haigus, mille puhul on äärmiselt tähtis otsida professionaalset abi.

Allikad
1. American Psychiatric Association. Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders. 4. trükk. Revideeritud versioon. DSM-IV-TR. Washington, DC, 2000.
2. World Health Organisation. The global burden of disease. 2004 update. www.who.int/healthinfo/global_burden_disease/2004_report_update/en/index.html. Lehekülge külastati 6. septembril 2011.
3. Merikangas, K. R., Jin, R., He, J. P. jt. Prevalence and correlates of bipolar spectrum disorder in the world mental health survey initiative. Arch Gen Psychiatry 2011; 68 (3), lk 241–251.
4. Pini, S., de Queiroz, V., Pagnin, D. jt. Prevalence and burden of bipolar disorders in European countries. Eur Neuropsychopharmacol 2005; 15 (4), lk 425–434.
5. Kessler, R. C., Berglund, P., Demler, O. jt. Lifetime prevalence and age-of-onset distributions of DSM-IV disorders in the National Co-morbidity Survey Replication. Arch Gen Psychiatry 2005; 62 (6), lk 593–602.

Model.RightColumnImageAltText
Cookie Policy
Olete lahkumas lehelt www.lundbeck.ee.