Alzheimeri tõbi

Alzheimeri tõbi on neuroloogiline häire, mille puhul aju aeglaselt taandareneb. Tulemuseks on probleemid mälu, igapäevase toimetuleku ja käitumisega.

Ülevaade Alzheimeri tõvest

Alzheimeri tõbi on progresseeruv ajuhaigus, millega kaasneb aju järkjärguline degenereerumine. Kõige sagedamini esineb seda inimestel vanuses üle 65–70 aasta. Alzheimeri tõvega patsientidel tekivad häirivad muutused mälus, mõttetegevuses, igapäevaeluga toimetulekus ja käitumises, mis aja jooksul süvenevad. Need muutused hakkavad ajapikku inimese igapäevaelu üha rohkem mõjutama ja vähendavad iseseisvust, kuni viimaks on haige teistest täielikult sõltuv.

Alzheimeri tõbi mõjutab tohutult ka patsiendi hooldajat.1 Enamik hooldajatest on lähisugulased, kes hoolitsevad patsiendi eest oma kodus – see on paljunõudev ja kurnav roll, millega kaasneb väga suur emotsionaalne ning füüsiline koormus.1

Alzheimeri tõbi kahjustab ja tapab ajurakke, põhjustades ajukoe olulist vähenemist ning virgatsainete tasakaalu häirumist. Ajurakkude degenereerumise tagajärjel hakkavad ajus kuhjuma iseloomulikud jääkained, mis moodustavad nn naaste ja tänke.

Sümptomid

Alzheimeri tõve sümptomid ilmuvad järk-järgult aastate jooksul ja on inimeseti erinevad. Esimesed sümptomid on tavaliselt unustamine ja kerge segadus. Alzheimeri tõve sümptomid võib laias laastus jagada kognitiivseteks, toimetulekuga seotud ja käitumuslikeks/psühholoogilisteks muutusteks.

  • Kognitiivsed muutused: halvenenud lühiajaline mälu (suutmatus meenutada hiljutisi sündmusi, enese kordamine, asjade asukoha unustamine, tegevuse organiseerimatus), raskused otsuste langetamisel, halvenenud aja- ja ruumitaju, vähenenud õppimisvõime ning raskused sõprade ja pereliikmete äratundmisel.

  • Toimetuleku muutused: vähenenud võime sooritada normaalseid igapäevaelu toiminguid, samuti keerulisemaid ülesandeid (raskused rahaga toimetulekul, isikliku hügieeni eest hoolitsemisel, riietumisel; uriinipidamatus, tasakaaluhäired ja ebakindlad liigutused). Lõpuks jäävad Alzheimeri tõve all kannatajad harilikult täielikult voodihaigeks.

  • Käitumuslikud/psühholoogilised muutused: patsientidel võivad tekkida ka psühholoogilised ja käitumishäired, mis suurendavad hooldajate õlule langevat koormat veelgi. Neil võib välja kujuneda ja ilmneda sotsiaalselt ebakohane käitumine, nagu luulumõtted, ärrituvus/agressiivsus, depressioon/düsfooria ning isu ja söömisharjumuste muutused. Käitumismuutustega on pereliikmetel ja hooldajatel eriti raske toime tulla ning see ongi sageli patsiendi hooldusasutusse paigutamise põhjus.

Kümme varast hoiatavat märki4

1-    Igapäevaelu takistavad mäluhäired.

2-    Raskused planeerimisel või probleemide lahendamisel.

3-    Raskused tuttavate koduste, töiste või vabaajatoimingute sooritamisel.

4-    Raskused ajas või kohas orienteerumisel.

5-    Raskused visuaalsete kujundite ja ruumiliste suhete mõistmisel.

6-    Probleemide tekkimine sõnade ütlemisel või kirjutamisel.

7-    Asjade panek valedesse kohtadesse ja võimetus oma tegevust sammhaaval meenutada.

8-    Vähenenud või halb otsustusvõime.

9-    Eemaletõmbumine tööst või sotsiaalsetest tegevustest.

10- Muutused meeleolus ja isiksuses.

Statistika

Dementseid inimesi on maailmas 36 miljonit.2 Arvatavasti ei ole maailma 36 miljonist dementsest inimesest tervelt 28 miljonil haigust diagnoositud ning seetõttu puudub neil ka ligipääs ravile, teabele ja hooldusteenustele.2 Igal aastal avastatakse hinnanguliselt 4,6 miljonit uut juhtu.3 Et elanikkond järjest vananeb, siis ennustatakse, et iga 20 aastaga dementsete inimeste hulk peaaegu kahekordistub ja 2050. aastaks on maailmas 115 miljonit dementset inimest.2

Alzheimeri tõbi on dementsuse levinuim põhjus, moodustades 50–70% kõigist juhtudest.4

Dementsus läheb üle maailma maksma enam kui 1% sisemajanduse kogutoodangust (SKT) (2010. aastal 604 miljardit USA dollarit).2

Diagnoosimine ja ravi

Inimesed, kes arvavad, et neil endil või nende lähedastel esinevad Alzheimeri tõve sümptomid, peaksid pöörduma abi ja nõu saamiseks oma arsti poole. Alzheimeri tõbe diagnoositakse intervjuude põhjal, mis patsiendi ja tema hooldajaga tehakse; mõnikord kasutatakse ka vereanalüüse ja ajukuvamise tehnikaid. Haigussümptomite ja nende raskusastme hindamiseks on olemas hulk hindamisskaalasid.

Praegu ei ole Alzheimeri tõve vastast ravi olemas, kuid sümptomeid on võimalik ravida ja uuringud jätkuvad. Kuigi Alzheimeri tõve puhul kasutatavad ravimid ei peata haiguse süvenemist, võivad need dementsuse sümptomite süvenemist ajutiselt aeglustada ja parandada Alzheimeri tõbe põdevate inimeste ning nende hooldajate elukvaliteeti. Käesoleval ajal püütakse kogu maailmas leida paremaid viise selle haiguse ravimiseks, sümptomite tekke alguse edasilükkamiseks ja ennetamiseks. 4

 Viited

1. Georges J, Jansen S, Jackson J, et al. Alzheimer’s disease in real life – the dementia carer’s survey. Int J Geriatr Psychiatry 2008; 23 (5): 546–551.

2. Alzheimer Disease International. World Alzheimer Report 2011. The benefits of early diagnosis and intervention. Published by Alzheimer’s Disease International (ADI), September 2011.

3. Ferri CP, Prince M, Brayne C, et al. Global prevalence of dementia: a Delphi consensus study. Lancet 2005; 366 (9503): 2112–2117.

4. Alzheimer’s Association. Basics of Alzheimer’s disease: http://www.alz.org/alzheimers_disease_what_is_alzheimers.asp

Cookie Policy
Olete lahkumas lehelt www.lundbeck.ee.